Naiseliku eksperiment

Heleri

Eksperimendist osavõtt ja esimesed emotsioonid.

Olen 41-aastane teismelise poisslapse ema ja jagan kärgpere mudelis oma elu võrdselt Tallinna ja Saaremaa vahet.
Paar aastat tagasi ostsin Naiselik.ee salongist paar imeilusat pesu ja sellest ajast saati jälgin uusi tooteid alati õhinaga ning olen samuti uudiskirja listis, kuhu ühel hetkel potsatas üleskutse osalema eksperimendis. Kuna olen viimasel paaril aastal väga püüdnud jälgida, et kaalu alla saada, aga efekt on vastupidine olnud, siis eksperiment treeningkava, toitumisnõustamise ja millegi uudse – korsettidega – tundus justkui challenge, mida ei saa maha magada. Mõeldud, tehtud – paar päeva enne tähtaja lõppu saatsin sooviavalduse teele ja circa nädala pärast sain rõõmustava uudise postkasti, et olen üks õnnelikest, kes saab eksperimendis osaleda.🥳
Nagu mainitud, olen viimasel paaril aastal väga püüdnud tegeleda oma kaalunumbriga, lisaks on kimbutanud alaseljavalud, millega siiani kohati maadlen. Olen teinud palju sporti, püüdnud jälgida toitumist ja makrotoitaineid, aga efekt on vastupidine ja lisandunud on mõned kilod. Pahatihti olen nüüd ise see, kes noorematele enesekriitilistele naistele ütleb, et.. “oota, oota, kui 4 ette tuleb, siis alles hakkad vaeva nägema”. Unistan saada tagasi 7-8 aasta tagusesse kaaluvahemikku, mis oli 7-8kg väiksem, kui täna, aga tundub kohati võimatu missioon. Nagu armas personaaltreener selle programmi raames soovitas, et leida või mõelda endale mõni ideaalne naisterahvas eeskujuks, kelle moodi tahaks olla, siis minul on lihtne – see olen mina ise 7-8 aastat tagasi.🥰 Juunikuus on poja põhikooli lõpetamine, siis tahaks ikkagi olla juba paremas toonuses ja kergema jalaga ☺️

Miks aga mu keha minuga hetkel nii käitub, ei oska öelda. Eks elu on omajagu stressi pakkunud, eriti viimane aasta: oli pikk massikoondamise ootus, seejärel pidin ise koondama palju oma tiimiliikmeid saades sealhulgas ka ise koondamisteate. Õnneks küll leidsin kiirelt uue koha, aga ka seal on palju uut õppida ja tahaks ju kõike kohe osata, millega jällegi panen endale ise sisemise pinge peale. Lihtsamaks ei tee elu ka fakt, et iga paari nädala tagant liigun koerte ja poole garderoobiga Saaremaa-Tallinna vahet, et elukaaslasega saares kodu ehitada ja planeerida. Ja siis tahaks trenni teha, jooksmas käia, reisida, kinos-teatris käia ja ohhh… mida kõike veel koguaeg pea ei genereeri, et jumala eest puhkehetke poleks.

Aga nii palju praegu taustast, liigume edasi eksperimendi juurde 🙃. Sain esimese õlapaeltega lateks korseti Naiselik.ee kontorist kätte 2,5 nädalat tagasi. Ma pole kunagi ühtegi korsetti kandnud ja pean tunnistama, et esimene kandmine oli väga omapärane kogemus.

Sain esimese rea haagid kuidagi kokku ja kui kuulsin salongis, et kuu aja pärast on mul ka kolmanda rea haagid võimalik kinni saada, muigasin kohati umbusust ja samas lootusrikkalt rõõmust, kui see nii lähebki. Lisaks pidin selle kandmisega siiski pisut harjuma – korsett on küll väga mugav piha ümber ja ulatub mõnusalt poole puusani, ehk teeb ka puusa kitsamaks, ei pane higistama ega ole ebamugav kanda, KUID, kuna mind on õnnistatud keskmisest korralikuma rinnapartiiga, siis esialgu oli harjumatu, et korseti ülemine äär just istudes sellise kerge push-up efekti tekitas.. ☺️ sestap kandsin esialgu korsetti peale tööd õhtutundidel, aga nüüdseks olen selle ikka päevaseks ajaks ka riiete alla pannud ja olen ka saanud tegelikult juba kolmanda rea haagid kinni! Ja ma pean ütlema, et see hoiab rühi sirgemana ning tunnen, et ka alaselg on mõnusalt hoitud ja soojas. Samuti pole hetkel suuri muresid täheldanud seljaga.

Trennid on mulle planeeritud personaaltreeneri poolt 4x nädalas, neid täpselt nii teengi, kuigi on olnud viimastel aastatel perioode, kus tegin trenni 6-7x nädalas ja mõni päev 2x. Ehk siis hetkene trennikoormus on selline, kus tean, et suudaksin palju rohkem. Samuti on antud suunised toitumise osas, kus minu jaoks kõige suurem mure on valkude normi täissöömine päeva jooksu. Tegelikult kogu kaloraazi täissöömine, sest olen ilmselt harjunud vähem sööma. Kuigi pean olema aus, et toit on minu nõrkus – mulle meeldib hea söök, mulle meeldib seltskonnas nautida head veini ja mulli ning selle kõrvale erinevaid kvaliteetjuustusid ja muid snäkke. See on ilmselt olnud üks minu peamine põhjus senistele kaalukõikumistele, et on hetki ja aegu, kus selliseid tähistamisi satub rohkem ja see tõstab ka alati jälle koheselt kaalu. Nende 2,5 nädala jooksul olen ka teadlikult joonud vett rohkem. Varem olin väga kehv veejooja, võibolla klaas-kaks päevas, nüüd on saanud harjumuseks pudel kaasas kanda ja veendun iga päev, et vähemalt 2 pudelit (2L) joodud saaks. Positiivne on see, et nüüd juba keha annab märku ja mul on tekkinud loomulik vajadus vett juua – varem seda vajadust ei olnud.

Tänaseks teeb kaal ameerika mägesid – otseselt väga veel midagi alla ei ole läinud, kõigub kahe kilo ulatuses üsna kaootiliselt. Võimalik, et senised treeningud on loonud hea põhja lihastele ja toitumine pole mul ka väga paigast ära olnud, ehk et praegune programm ei ole midagi täiesti uut kehale, aga pingutan kindlasti edasi ja tean oma nõrkusi, mida pean vältima. Positiivne on, et korsett läheb rohkem kinni kui varem ja seda kandes ongi tunne, et ei taha midagi liiga palju süüa, sest.. ei mahu, koguaeg on tunne, et midagi on nii kitsalt ümber, nagu oleks riided väikesed ja süüa ei tohi ega saa. See ka siis positiivseim korseti mõju, et ei ole tunnet ega tahtmist üle süüa, sest kitsas hakkab 🙂
Sain aru, et meid on eksperimendis rohkem kui mina üksi – loodan, et me kõik saame näidata oma individuaalseid edusamme ning nakatada ka lugejaid pühendunult liikuma oma eesmärkide poole ja valima toitumise ja trenni kõrvale abiliseks ka korseti. Kasvõi vahest sellepärast, et kleidi alla panna ja paar kilo juba ainuüksi visuaalselt kergemana näida 🫠.
Järgmiste kirjutamisteni!